Blog

Mida Koh Phanganil teha?

Ma polegi teinud mitte ühtegi postitust sellest, mida Koh Phanganil teha. Kui vähegi võimalik, siis külasta Taid ikka kõrghooajal (dets lõpp, jan, veb). On jah palju teisi turiste ning lennupiletid, majutus on kallim, aga ilm on super ja kõik atraktsioonid on lahti ja toimivad. Saad kindlasti parema elamuse kui madalhooajal (sept, okt, nov)

  1. Mine kindlasti Angthong Marine Parki uudistama. Soovitan Orion Boat Touri, see on minu teada kõige parem pakkuja. Hommikul korjatakse hotellist peale, viiakse paadile, seal ootab buffee hommikusöök. Siis sõidutatakse nelja erinevasse sihtkohta: laguunid, kajakiga sõitmine (kui oled selle endale lisaks ostnud),  Koh Wua Talap saar, kus saab ringi uudistada ja matkata. Aktiivne päev, kus saab snorgeldada ja matkata. Paadil pakutakse lõunat ka. Ma niiii kahetsen, et me seal ei käinud. Plaanisime ju novembris uuesti Taisse minna, aga kuna mina ei saanud töölt ära, siis jäigi minemata. Siin on aadress, kust infot saab. https://www.phanganboattrips.com/

Cruise Price No Kayaks 1,700 + 300 ENTRY = 2,000 THB
Cruise Price Kayaking 1,900 + 300 ENTRY = 2,200 THB

2. Thong Salas olev Pantip Night Market. Kui veab ja satud saarele olema ka laupäeval, siis mine käi ka Saturday Night Marketil. Pantipi Night Market toimub igal õhtul umbes kella kuuest kuni kümneni. Kohalikud tulevad oma putkadega kohale ja pakuvad kõike head ja paremat. Ma olen eelnevates postitustes kirjutanud ka, mida süüa saab. Seda kõike saabki sealt. Pad Thaid, lihavardaid, smuutisid, rulljäätist, pannukaid, molluskeid, prussakaid, kookosemaiustusi, riisimaiustusi. Odavalt saab kõhu ilusti punni süüa.

 

3. Mine vaata päikeseloojangut Three Sixty Baris. Minu meelest on see kõige parem koht saarel, kust päikeseloojangut vaadata. Mu pildid ei suuda kahjuks seda kõike edasi anda.

 

4. Tee rolleriga saarele tiir peale ja käi erinevates randades. Soovitan Haad Rini, Bottle Beachi ja Thong Nai Pan Yai randu. Bottle Beachi saab kas matkates või paaditaksoga. Ülejäänud on kenasti rolleriga kättesaadavad.

 

Haad Rin ja Bottle Beach

5. See saar on tuntud oma joogakeskuste poolest. Kui huvi, siis soovitan kindlasti käia mõnes joogatunnis Sri Thanu rajoonis. Vibe on hoopis teistsugune kui Eestis või mõnes muus joogatunnis. Enamasti on kõik väga chill ja zen. Kogu see õhkkond seal on hoopis teistsugune.

36239571_1733515923351320_618931420445802496_n

 

6. Full Moon, Half Moon, Black Moon, Waterfall – Pidusid jagub küllaga. Kui Full Moon on ainult kord kuus, siis Half Moon on iga kahe nädala tagant ja ülejäänud on enne või pärast Full Mooni. Kohalikes baarides käib pidu kogu aeg, nii et ei tohiks probleemi olla.

  1. Mine mõnele kokkamiskursusele või hoopis leia endale mõni kohalik, kes su enda kööki laseb. Kuna enamus taisid on raha peal väljas, siis ei pruugi nad väga tasuta sinu heaks midagi teha.

8. The Challenge Koh Phangan. Kes on näinud kunagi saadet Wipe Out ja mõelnud, et tahaks ise ka midagi sellist teha, siis see on koht sulle. Tegemist on saarel järves oleva takistusrajaga. Maksab 550 THB ja järgmine päev on kõik kohad valusad.

  1. Mine Kite Surfi kursusele. Kinkisin Johannesele sünnipäevaks Kite Surfi kursuse. Talle väga meeldis ja julgeb soovitada. Kindlasti odavam, kui mõnes muus kohas ja saab legit tunnistuse ka. Vajadusel saad oma kursuseid jätkata mõnes muus riigis.

DSC_0478.JPG

10. Lebota oma hotelli basseinis ja naudi massaaže ning hoolitsusi. Massaažid on head, odavad ning miks mitte basseini ääres lihtsalt lebotada ning kokteile juua.

Johannes luges läbi ja ütles, et ma kirjutan nii igavalt. Well… ma ei oska huvitavamalt kirjutada lihtsalt ja minu emme vähemalt loeb :D.

2 Ahvi

Blog

Teine kuu Austraalias

Niisama loba postitus.

Minul on välja kujunenud juba mõnus rutiin. Viis ülesse ja üheksa õhtul magama. Johannes sellest väga vaimustuses pole, sest see tähendab seda, et neljapäev ja pühapäev jääb mul aega tema jaoks ainult 1h. Kell 20.00 umbes jõuan koju ja kell üheksa sätin juba magama. Kuid ülejäänud päevadel on mul õhtud vabad. See kell viis ärkamine on juba nii harjumuseks saanud, et ärkan ka igal vabal päeval kell viis ülesse. Kuidagi nii palju jõuab siis päeva jooksul ära teha ka. Üldse ei kurda.

Vahepeal jõuan jooksmas ka käia. Ostsin endale Cotton On’ist megaalega mõnnad jooksupüksid. Maksid 10 doltsi ja mmm.. olen pettunud. Käisin siin jooksmas üks päev. Megapalav ilm oli ja koju jõudes vaatas mulle vastu selline üllatus. img_5489

Ei, ma ausalt ei pissinud püksi. Tuleb välja, et mu pekid hõõruvad normilt üksteise vastu ja ma higistan nagu loom. Kodus seda peeglist nähes oleks peaaegu naeru käes paar tilka sinna lisaks lasknud küll. Tagant oli samasugune vaatepilt, isegi põlveõndlad olid märjad. Ühesõnaga rohkem nendega kõige käidavamasse parki/kergliiklusrajale jooksma ei lähe.

img_5549
Lillad puud

 

Mis siis vahepeal toimunud on? Viisaseadust muudeti veits. Nüüd saavad kõik need, kes pärast 1. juulit 2019 6 kuud farmis töötavad taodelda ka kolmanda aasta viisat. Jehuuu, ka meie mahume veel sinna alla. Nii et kui väga tahame, siis peame olema esimesel aastal 3 kuud farmis, teisel lisaks 6 kuud ja siis saame kolm aastat riigis olla. Eks ole näha, kas me tahame/viitsime/saame siin nii kaua olla. Tahaks leiba tegelt, aga paki saatmine suht kallis ja see tuleb üllatavalt kaua kohale ka. Emme saatis pikendusjuhtme ja paar asja veel. Tuli üle nädala kohale. Hahahah, sellega oli tegelt naljakas lugu ka. Ta pani paki teele laupäeval ja teisipäeval sai kõne, et teile on pakk, tulge Kvartalisse järgi. Pakk oli käinud korraks Tartu sorteerimiskeskuses ja siis Kvartalisse tagasi saadetud. Emme siis hellas ja ütles, et saatke palun Austraaliasse ikka. Panid siis teisipäeva õhtul paki uuesti teele. Kohale jõudis alles järgmine kolmapäev. Taisse saatmine võttis ka vähem aega. Siit 1kg paki Eestisse saatmine on üle 40 doltsi ja 2kg, mida emme tavaliselt saadab, on üle 70 doltsi.

Käisime Perthi loomaaias. Seal oli niiiiii äge. Ma polegi varem nii ägedas loomaias käinud. Loomaaed oli mitmeks erinevaks alaks jaotatud: Austraalia loomad, Aasia ja Aafrika ning muud linnud/roomajad/lülijalgsed. See oli nii suur ja äge, me jalutasime seal üle kolme tunni ringi. Paar pilti siia kah.

 

 

 

Mida ma siin olles tähele olen pannud. Bussijuhid on uskumatult halvad sõitjad. Üldiselt on siin liiklus pigem aeglane. Meil endal autot pole ja lükkan selle ostmist edasi nii kaua kui võimalik. Sõidan pigem bussiga. Sellest tulenevalt olen tähele pannud, et see graafiku järgi sõitmine on pigem kaootiline. See kõrvale jätta, siis issand kui äkiliselt vajutatakse siin gaasi ja pidurit. Valgusfoori juurde jõudes vajutatakse no niii viimasel hetkel pidur põhja kui üldse võimalik. See on nii veider ja naljakas. Eestis ikka normid juhid :D. Siin veel see, et peatuses olles pead sa bussile lehvitama, et peale saada. Selle tõttu on veel rohkem neid äkilisi pidurdusi.

Mis veel? Siin ei jäeta tippi. Iga kord, kui Johannes ütleb kellelegi, et ta töötab fancys hotelli basseinibaaris, on esimene reaktsioon:  ,,Oh, seal saad raudselt palju tippi!” Nope, ei saa. Mitte midagi ei saa, sest siin lihtsalt pole selline kultuur.

Pildid on endiselt imeliku kvaliteediga ja ma ei tea miks. Varem on kõik norm olnud, nüüd mingi käkerdis, mis seal ikka.

Järgmise reportaažini

2 Ahvi

Blog

Esimene kuu Austraalias

2.11.2018

Maandusime Perthi 25. septembri õhtul. Kui eelmises postituses soovitasin Scootiga mitte lennata, siis nüüd soovitan kahe käega Qatar Airwaysi, teadagi, miks nende lennukid ilusad on. Lennuk läks Riiast ja juba autos tundis Johannes, et pea hakkab paksuks minema ja nohu tulema. Reisi lõpuks oligi ta täiesti haige valmis.

 

Johannes oma lemmik lennukisnäkiga

Eestis olles sai juba pangakonto ja ööbimine kokku lepitud. Pidime kaheks nädalaks minema ühe Eesti tüdruku juurde Maylandsi suburbi. Siin on tavaline see, et Eestlased elavad koos ühes suuremas majas. Igal ühel on oma tuba (oma luba) ja siis ühiselt kasutatav suurtuba ja köök. Nii me vähemalt arvasime. Meie majaomanik või host oli pigem ebameeldiv tüdruk, kes tekitas meis mõlemas kogu aeg tunde, et me oleme tal ees ja peaksime tema kodus olekul ainult oma toas olema. Me ei julgenud/tahtnud isegi süüa minna tegema. Proovisime kõik toimetused enne kella kuut ära teha, et me teda ei segaks. Minu küsimuste kohta, et kuidas oleks hea liigelda ja kuidas kuhugi saada, kuidas päev läks jne. tulid kõige napisõnalisemad vastused. Kui tal oli halb tuju, siis ei jäänud see märkamata meil kellelgi, toimus meeletu uste paugutamine. Kuna olme Johannesega mõlemad esimene nädal haiged, siis passisimegi enamasti kodus oma toas ning otsisime tööd netist seek, indeed, gumtree, fb jne. Oli pigem sündmustevaene ja ootasime, et saaks sellest majast juba minekut teha.

 

Käisime kängurusid vaatamas

Praeguseks oleme kolinud natukene paremasse rajooni, Lathlain. See on väike suburb Victoria Parki kõrval. Meie elukaaslasteks on sel korral üks väga tore Eesti paar. Meil on kolme magamistoaga maja + siis veel suurtuba ja köök. Selline täiesti tavaline maja siin. Omanikud on megatoredad ja lubavad meil suures toas telksi vaadata :D. Lathlainis on võrreldes Maylandsiga tunduvalt vähem aborigeene ja üldiselt on rahulik ning turvalisem tunne on ka. Ma nimelt kohutavalt kardan aborigeene. Nad tunduvad mulle kõik nii ohtlikud ja noh, kui ma ükskord Maylandsis jooksmas käisin, siis üks aines abokas tahtis minuga jooksu pealt kontakti luua. Ma jooksin vist elu kiireima kilomeetri ta juurest minema. See oli tavaline laupäeva hommik, kell oli mingi 11 vist. Lisaks rääkis praegune majakaaslane, et teda rünnati kesklinnas. Üks tüdruk oli juurde tulnud, küsinud, et kas sa jooksed kiirest, mille peale majakaaslane (ka tüdruk) oli olnud väga jahmunud ja öelnud, et ma ei tea. Läinud kiiremal sammul valgusfoori juurde, et üle tee minna ja abokas oli järgi läinud. Tõmmanud patsist ta maha ja hakanud peksma. See oli olnud täiesti kesklinnas ja kell oli olnud kuskil seitse õhtul. Keegi polnud appi läinud. Lõpuks tiris majakaaslane selle abo ka kuidagi maha, mille peale too püsti kargas ja minema jooksis. Midagi hullu ei juhtunud, paar sinikat, aga hirm on mul nüüd veel suurem.

Rõõmsamatest uudistest, me käisime Taylor Swifti kontsertil. Me teadsime tegelikult juba Tais olles, et see kontsert oktoobris toimub ja otsustasime, et piletid ostame siis, kui kumbki meist enne tööle saab. Thank god, ma sain päev enne tööle :D. Taylor Swifti soojendas kohalik Broods, kes on ka muideks mu suur lemmik ja Charlie XCX. Taylor ise oli laval pea 2 tundi ja see oli kindlalt üks ägedamaid kontserte, kus ma käinud olen. Johannes jäi ka rahule, see oli ta esimene üldse. Mul mingeid ägedaid pilte pole ja kes neid telefoniga tehtud videosid ikka näha tahab :D.

Nagu ma juba mainisin, siis ma sain tööle. Töötan ühes fresh marketis, mis on umbes minirimi suurune pood, kus üle poole kaubast on värsked juurviljad, puuviljad, juustud, lihad. Pood on ise nõks kallim, kui Coles või Woolies, aga tõesti on megahead tooted. Pean tunnistama, et me ise shoppame siiski enamasti Woolies või kui kaugemale kõndida viitsime, siis ka Colesis. See oleneb kõik tujust :D. Palk on väga viiskad 26$ tunnis ja tunde saab nädalas kuskil 36 täis. Ma sain sinna tänu ühele teisele Eesti tüdrukule, kes kirjutas facebooki, et neil on sinna töötajaid vaja. Hoiatas ka kohe ära, et ülemused on 2 itaallast, kes oma tujude ja olemisega võivad vahel närvi mustaks ajada, aga et praegust tööturgu arvestades on see kõik väljakannatatav. Väidetavalt on praegu 15 aasta kõige hullem tööpuudus. Poe manager/vahetusevanem on üks kohalik mees, Jim, kes on loll nagu lauajalg. Ülejäänud töökaaslased on kõik väga toredad ja armsad inimesed. Kliendid on ka viisakad ja pole veel kahe nädala jooksul keegi midagi halvasti öelnud või oma halba tuju välja elanud. Poes on nii, et kõik teenindajad teevad kõike. Vajadusel oled kassas, lõikad klientidele cold-cut liha (nagu Hõrk Amps Tartus, trühvlisalaamit pole kahjuks:( ), teed võikusid või wrape (nagu Metro ainult halvema süsteemiga), paned tooteid riiulisse, kontrollid kuupäevi jne. Töö on megalebo ja tunnid lähevad enamasti kiirelt. Ainus, mille üle nuriseda, on see, et ma pean hommikuti (E, T, K) kell viis ärkama, et seitsmeks tööle jõuda. N ja P pean õnneks 11ks kohal olema. Silma kindlasti särama ei pane, aga praeguseks piisab.

Johannes sai ka tööle. Ta kirjutas esimesel päeval kohe facebookis ühte bartenderite gruppi, et otsib tööd ja talle kirjutas Crownsi personalispetsialist, et saada oma cv mulle, me praegu otsime suveks töötajaid. Crown Perth on kohalik 5* kasiino/hotellikett, millest me kumbki polnud midagi kuulnudki. Nüüd siis nii nädal tagasi selguski, et Johannes läbis värbamise edukalt. Crownsil on megailus komplek, kus väidetavalt käivad kõige rikkamad inimesed üle terve riigi. Johannes töötab basseinibaaris ja ta veel täpselt ei teagi, mida ta tegema hakkab. Praegu sain aru, et hakkab inimesi teenindama. Neil on seal süsteem, et ühed võtavad tellimusi, teised teevad valmis ja kolmandad viivad kohale. Eks ta siis midagi sellest valikust teeb. Tema saab palka 32$ tunnis ja töötunde tuleb tal alles novembri lõpus. Me oleme mõlemad casual töölepinguga, mis on siis mõeldud selleks, et kui vaja, siis kutsutakse kohale. Samuti võid sina ja ka tööandja lepingu ülesse öelda 1h etteteatamisega. Minu casual leping on kindla graafiku ja töötundidega. Johannes aga ootab pea kuu aega, et üldse esimest päeva tööle minna. Tal olid 3 onboarding ja treeningpäeva. Neil on ka reaalne raamat, et kuidas ja mida sa klientidele ütlema pead. Kui tal esimesed päevad läbi on, siis saab reaalselt aimu, mis seal toimub.

 

Crown Perth ja selle ees olev park

Viisa piirangutest tulenevalt saame mõlemad olla ühe tööandja juures tööl max 6 kuud. Eks ole näha, kas ja kuidas me mõlemad hakkama saame. Praegu plaanime pool aastat linnas ära olla ja siis võib juhtuda, et peame farmi minema. Lootus on, et Johannes meeldib Crowni inimestele nii väga, et nad pakuvad talle sponsorviisat, millega ei pea farmi minema ja mille juurde saaksin mina ka endale partner sponsori. Loota ju võib :D.

Ma ei tea, mis on juhtunud, aga mu piltide kvaliteet on kuidagi uskumatult halb. Kasutan endiselt oma röstrit (iphone 6) ja üldse ei tahaks uut osta.

2Ahvi